See õhtu, mil ma võitsin oma naeruväära naeru tagasi

[lavendercherida]

Olin toas üksi. Mitte kurb, aga mitte ka rõõmsalt. Selline keskmine Eesti neljapäev, kus sa oled lõpetanud kaugtöö kell seitse õhtul, sul on külm kartulisalat külmkapis ja telekas mängib midagi, mida sa ei vaata. Mu naine oli sõbrannadega Tartus. Koer magas minu jalge ees. Ja mina istusin diivanil ja mõtlesin – kus on see tunne? See, mida inimesed kutsuvad "elurõõmuks". Otsisin teda nagu vana sõpra, keda pole aastaid näinud.

Võtsin telefoni. Hakkasin kerima. Kõik tundus ühtemoodi – reklaamid, naljad, uudised mingist kriisist, siis veel reklaame. Ja siis üks bänner jäi silma. Mitte mingi "sa oled miljonär" jura. Lihtsalt logo. Midagi tumedat ja kuldset. Ei mingit karjumist. See rahustas mind kuidagi. Ei tea miks.

Olin kuulnud, et mõned inimesed mängivad seal lihtsalt lõbu pärast. Ja siis meenus, et üks mu vana klient töötas kunagi turunduses ja mainis seda kohta. Ta ütles, et see on üks neist haruldastest kohtadest, mis ei tundu odava poe letina. Ma ei mäleta enam, miks ta seda ütles, aga midagi jäi külge.

Avasin brauseri. Kirjutasin otsingusse nime, mida mäletasin. Esimene link viis mind kohale, mida ta mõtles. See oli službeni Vavada Casino. Kõik tundus üllatavalt lihtne. Ei mingit "täida 20 lehte andmeid". Lihtsalt e-post, kasutajanimi, kaks klõpsu. Ma mõtlesin – mis mul kaotada on? Mitte midagi. Täpselt seda ma tundsin: mul polnud midagi kaotada peale selle ühe igava õhtu.

Panin sisse 15 eurot. Just nii palju, kui maksab kino pilet koos popkorniga. Mõtlesin – see on mu pilet. Mitte miljonitele. Aga lihtsalt – pilet millessegi, mis ei ole tavaline.

Hakkasin mängima lihtsat mängu. Mõtlesin, et mängin aeglaselt, nagu malet. Valisin sloti nimega "Starburst". Vana klassika. Iga võit tuli tagasi ja andis uue keerutuse. See oli nagu kella tiksumine. Mitte põnev, aga kuidagi turvaline. Kaotasin 5 eurot. Siis võitsin 8 tagasi. Siis kaotasin jälle.

Aga siis – ma ei tea miks – ma vahetasin mängu. Valisin ühe, mida ma polnud kunagi varem näinud. Sellel olid draakonid ja mõõgad. Ma ei saa fantasy'st midagi aru, aga graafika oli ilus. Tumesinine ja hõbedane. Panin panuseks 1 euro. Esimene keerutus – mitte midagi. Teine – mitte midagi. Kolmas – ekraan läks tumedaks ja siis järsku täis väikseid tulesid.

Ma ei saanud aru, mis juhtus. Siis number muutus. Minu 10 eurost (peale kaotusi) sai 76 eurot. Siis mõne sekundi pärast – 76 muutus 152-ks. Olin segaduses. Arvasin, et see on viga. Vajutasin "info" nuppu. Seal seletati, et ma sain "draakoni saba" boonuse. Neli korda järjest. Ma ei oodanud seda. Keegi ei oodanud seda. Isegi mitte see, kes selle mängu disainis.

Kaks minutit vaatasin lihtsalt numbrit. Siis naerdsin. Päris naer. Mitte see "viisakas naer" töökoosolekul. Mitte "ma saan aru, et see on naljakas" naer. Aga selline kõhu alt tulev, mõtlematu, nagu oleksin viieaastane ja keegi näitas mulle trikki. Koer tõstis pea üles ja vaatas mind nagu "mis toimub?".

Istusin püsti. Kõndisin kööki. Jõin klaasi vett. Tulin tagasi. Number oli ikka 152. Mul polnud südant rohkem mängida. Teadsin, et see ei pruugi korduda. Ja teadsin, et kui ma mängin edasi, võin kõik kaotada. Mitte sellepärast, et mäng on "lõks". Aga sellepärast, et ma olen inimene. Ja inimesed lähevad ahned. Eriti kui nad pole harjunud võitma.

Võtsin 140 eurot välja. Jätsin 12 sinna lihtsalt selleks, et kui kunagi tuleb teine igav õhtu. Mõtlesin, et maksan sellega arveid. Aga siis vaatasin seda arvu – 140 – ja mõtlesin: ei, ma tahan midagi lolli teha. Mitte vastutustundlikku. Mitte "täiskasvanulikku". Midagi lolli.

Ostsin järgmisel päeval endale tossud. Mitte vajalikud tossud. Mitte tööjalatsid. Aga need tossud, mida ma olin kuu aega vaadanud ja mõelnud "liiga kallid". Need maksid 89 eurot. Ülejäänud rahaga võtsin naise koju tulles vastu üllatusõhtusöögiga – mitte restoranis, vaid tellisin tema lemmikpizza kolme lisandiga ja ostsin pudeli head veini.

Ta küsis: "Kust sul raha on?" Ma ütlesin: "Ma võitsin." Ta ei uskunud mind. Arvas, et ma teen nalja. Siis näitasin talle ekraanipilti. Ta vaikis kümme sekundit ja ütles: "See ei ole reaalne." Ma vastasin: "See on sama reaalne kui sinu Tartu piletid."

Ma ei hakka valetama – ma pole pärast seda enam suuri võite teinud. Olen paar korda külastanud službeni Vavada Casino, visanud sisse kümme eurot, keerutanud natuke. Vahel võidan 20 tagasi, vahel mitte midagi. Aga see ei ole enam point. Point on selles, et tol õhtul ma ei võitnud mitte ainult raha. Ma võitsin tagasi oma naeru. Selle kerge, rumala, mõttetu naeru, mis ei sõltu palgast ega ilmast ega sellest, kas keegi helistab või mitte.

Mõned ütlevad, et see on ohtlik – mängida, kui sa oled üksi ja igav. Aga tead mis? Vahel on üksildus just see koht, kus juhtuvad kõige toredamad asjad. Kui keegi ei vaata. Kui sa ei pea kedagi veenma, et sa oled mõistlik. Kui sa lihtsalt lased asjadel juhtuda.

See 140 eurot ei muutnud mu elu. Aga see muutis seda, kuidas ma igavasse õhtusse suhtun. Sest nüüd, kui ma istun diivanil ja midagi ei toimu – ma tean, et alati on midagi, mida ma ei ole veel proovinud. Ja see teadmine on päris hea tunne.